Isikliku sõiduauto kasutamisel tööalaste sõitude puhul saab maksta maksuvaba hüvitist:
- ametnikule
- töötajale (töölepingu seaduse tähenduses) ja
- juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele (TuMS § 9 tähenduses).
Maksuvabalt võib maksta hüvitist kuni 0,30 eurot ühe kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 335 eurot kalendrikuus tehtud sõitude eest ühe hüvitist saava füüsilise isiku kohta. Kui füüsilisele isikule maksab hüvitist samas kalendrikuus tehtud sõitude eest mitu tööandjat, võib iga tööandja maksta maksuvabalt hüvitist kuni 335 eurot.
Hüvitist saab maksta sõiduauto kasutamise eest, mis ei ole tööandja omanduses ega valduses. Seega ei pea sõiduauto olema kasutaja isiklikus omanduses, kuid tuleb tõendada selle kasutusõigust. Kasutamisõigus on fikseeritud kas sõiduki registreerimistunnistusel või omaniku/vastutava kasutaja koostatud volikirjas. Sõiduautoks loetakse M1- ja M1G-kategooria sõidukeid.
Elu- ja töökoha vahelisi sõite saab töösõitudena käsitleda, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga. Samuti, kui töölepinguga töötaja elukoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel töökohast. Kodust tööle ja tagasi sõite ei saa maksuvabalt hüvitada põhjendusega, et nii on lihtsam ja mugavam kui kasutada ühistransporti.
Maksuvaba hüvitist on võimalik maksta ainult siis, kui töösõitude kohta peetakse arvestust ehk sõidupäevikut. Sõidupäevik peab sisaldama sõiduautot kasutava isiku andmeid, sõiduauto riikliku registrimärgi andmeid, läbisõidumõõdiku alg- ja lõppnäitu iga töösõidu korral ning sõidu kuupäeva ja eesmärki iga sõidu korral.
Juriidiline isik, kes on kalendriaasta jooksul teinud füüsilisele isikule auto kasutamise eest hüvitise väljamakseid (k.a puudega isikule), on kohustatud järgneva aasta 1. veebruariks esitama deklaratsiooni INF 14.
Allikas Maksu- ja tolliamet
